Kaart - Ojamaa (Gotland)

[[Landsati satelliidifoto]]

Ojamaa (rootsi Gotland) on Läänemere suurim saar, kui mitte arvestada osaliselt Läänemere piirile jäävat Sjællandit.

Ojamaa pindala on 2994 km². Saare suurim linn ja halduskeskus on läänekaldal asuv kunagine hansalinn Visby. Ojamaal elab ligi 60 000 inimest, neist umbes 22 600 Visbys. Saare elanike põhiline sissetulek tuleb turismist ja põllumajandusest. Ojamaa kuulub Rootsile.

Ojamaa kaart

Regiooni (Götaland) peetakse gootide päritolupaigaks. Ojamaa moodustab eraldiseisva lääni.

Saar on götalaste koduks. Seda on seostatud ka gootidega, nimelt on Ojamaad peetud nende väljarännukohaks. Viikingiajal (800–1150) oli saar vahepunkt kaugkaubanduses ida ja lääne vahel. Ojamaalased rajasid ka asulaid Läänemere lõunakaldal Kuramaal, Grobiņa kohal asus skandinaavia päritolu rahva koloonia. Ühes sealsest kolmest muinaskalmest olid surnud maetud analoogselt Mälareni oru kalmetega; ülejäänud kaks olid Gotlandi asukad. Skandinaavlaste kontrolli alla jäi Grobiņa piirkond kuni 9. sajandi keskpaigani.

Ojamaa minevikust jutustavad saagad väidavad, et saar alistus 9. sajandil vabatahtlikult svealaste (hiljem Rootsi) kuningale.

Keskajal oli Ojamaa tähtis kaubanduskeskus ning Visby oli 13. sajandil tähtsaim hansalinn Läänemerel. Visby linna ja saart valitseti eraldi ning konfliktide tõttu saksa kaupmeeste ning talupoegade vahel toimus kodusõda, mille pidi 1288. aastal maha suruma Rootsi kuningas Magnus I. 1361. aastal vallutas saare Taani kuningas Valdemar Atterdag ning et Rootsi keskvõim oli järgnevalt nõrk ja Taani tõusis 14. sajandi lõpul võimsaimaks Läänemere riigiks, jäi see ligi kolmeks sajandiks Rootsi võimu alt välja. Saar okupeeriti 1394. aastal vitaalivendade poolt. Nad seadsid üles kaitselinnuse Visbysse. Saksa ordu armee vallutas Ojamaa aastal 1398, nad hävitasid Visby ning ajasid vitaalivennad saarelt välja. Landstingi võim taastati pärast saare okupeerimist Saksa ordu poolt. Saar müüdi 1409. aastal Taani kuninganna Margretele ja sellest sai lõplikult Taani osa. 1440. aastatel valitses seda Erik Pommerist, kes oli Taani, Rootsi ja Norra troonilt kukutatud. Alles pärast 1449. aastat sai Taani saare tagasi. Hilisel keskajal kuulusid kohalikku valitsusse (tingi) kaksteist talupoegade esindajat, maaomanikku või asukat.

1523. aastal, kui Taani kuningas Christian II kukutati, jäi Ojamaa temale ustavaks jäänud admirali Søren Norby võimu alla. Alles 1525. aastal suutsid Rootsi kuninga Gustav Vasa ja Taaniga liidus olevad hansalinna lübecklaste väed saare vallutada. Visby linnus jäi aga endiselt Norby kätte. Taani kuninga liitlaseks hakanud Søren Norby ja tema piraatidele anti lääniks Blekinge, Skandinaavia poolsaare lõunarannikul, Taani kuninga valdustes. Alles 1527. aastal sai kuningas Frederik I saare enda võimu alla, ning Norby põgenes Moskooviasse, kus ta aga samuti vangistati 2 aastaks Moskva suurvürsti juures.

Pärast 1645. aastal sõlmitud Brömsebro lepingut läks Ojamaa Rootsi võimu alla. 1675–1679 okupeerisid saart aga taas taanlased, kuid pidid pärast Skåne sõda sealt siiski taas lahkuma, hävitades Visby kindlustused. Põhjasõja ja Vene-Rootsi sõja ajal rüüstasid saart venelased. Pärast 1809. aastat valitseb saarel rahuaeg.