Armeenia keel
Armeenia keel (Հայերեն լեզու hajeren lesu) on keel, mida kõnelevad armeenlased. See moodustab omaette rühma indoeuroopa keelte seas. Ajalooliselt on seda kõneldud kõikjal Armeenia mägismaal, tänapäeval ka armeenlaste hajaliasustuses. Peale Armeenia Vabariigi ja Mägi-Karabahhi Vabariigi, kus see on ametlikuks riigikeeleks, kõneldakse seda naaberriikides Venemaal, Gruusias, Iraanis ja Türgis, samuti Süürias, Liibanonis, Ameerika Ühendriikides, Iraanis, Prantsusmaal ja mujal.
Armeenia kirjakeele ajaloos eristatakse kolme perioodi.
Vanaarmeenia keel on teada alates 5. sajandist, mil loodi armeenia kiri. Vanaarmeenia kirjakeelt nimetatakse grabariks. Vanaarmeenia keelt lakati kõnelemast 11. sajandil, kuid grabar oli käibel uue kirjakeelega võisteldes 19. sajandi lõpuni ning on liturgilise keelena kasutusel tänini.
Keskarmeenia periood hõlmab 12.–16. sajandi.
Uusarmeenia kirjakeel kujunes alates 17. sajandist kahes variandis. Idaarmeenia kirjakeel on kasutusel Armeenia (ajaloolise Armeenia idaosa) ja osaliselt Iraani armeenlaste seas. Läänearmeenia kirjakeel on kasutusel Liibanoni, Süüria, Ameerika Ühendriikide, Prantsusmaa, Itaalia ja teiste maade armeenlaste seas, kelle esivanemad on pärit ajaloolise Armeenia lääneosast (praegu Türgi territoorium). Osaliselt läänearmeenia keeles toimub õppetöö armeenia õppeasutustes Veneetsias, Küprosel, Beirutis ja mujal. Idaarmeenia kirjakeel on grabarile lähemal kui läänearmeenia kirjakeel. Nende erinevused ei takista arusaamist.
Raidkiri [[Gharghavanki kiriku seinal. 661–685 pKr. ]]
Armeenia kirja lõi mõningasel kreeka kirja eeskujul Mesrop Maštotsh.
Tabeli esimeses reas on toodud suurtähed, teises väiketähed ja kolmandas latinisatsioon. Armeenia nimede kirjutamiseks kehtivad eraldi transkriptsioonireeglid, mida siinkohal hetkel toodud ei ole. Neljandana reana on tabelis latinisatsioonile ligikaudu vastavad eesti tähed. '''NB! Seda tabelit ei saa kasutada armeenia nimede eesti keeles kirjutamisel'''.
Armeenia kirjakeele ajaloos eristatakse kolme perioodi.
Vanaarmeenia keel on teada alates 5. sajandist, mil loodi armeenia kiri. Vanaarmeenia kirjakeelt nimetatakse grabariks. Vanaarmeenia keelt lakati kõnelemast 11. sajandil, kuid grabar oli käibel uue kirjakeelega võisteldes 19. sajandi lõpuni ning on liturgilise keelena kasutusel tänini.
Keskarmeenia periood hõlmab 12.–16. sajandi.
Uusarmeenia kirjakeel kujunes alates 17. sajandist kahes variandis. Idaarmeenia kirjakeel on kasutusel Armeenia (ajaloolise Armeenia idaosa) ja osaliselt Iraani armeenlaste seas. Läänearmeenia kirjakeel on kasutusel Liibanoni, Süüria, Ameerika Ühendriikide, Prantsusmaa, Itaalia ja teiste maade armeenlaste seas, kelle esivanemad on pärit ajaloolise Armeenia lääneosast (praegu Türgi territoorium). Osaliselt läänearmeenia keeles toimub õppetöö armeenia õppeasutustes Veneetsias, Küprosel, Beirutis ja mujal. Idaarmeenia kirjakeel on grabarile lähemal kui läänearmeenia kirjakeel. Nende erinevused ei takista arusaamist.
Raidkiri [[Gharghavanki kiriku seinal. 661–685 pKr. ]]
Armeenia kirja lõi mõningasel kreeka kirja eeskujul Mesrop Maštotsh.
Tabeli esimeses reas on toodud suurtähed, teises väiketähed ja kolmandas latinisatsioon. Armeenia nimede kirjutamiseks kehtivad eraldi transkriptsioonireeglid, mida siinkohal hetkel toodud ei ole. Neljandana reana on tabelis latinisatsioonile ligikaudu vastavad eesti tähed. '''NB! Seda tabelit ei saa kasutada armeenia nimede eesti keeles kirjutamisel'''.
Maa (piirkond)
-
Armeenia
19. sajandil langes Ida-Armeenia, sealhulgas Armeenia ja Mägi-Karabahhi ala, teise Vene-Pärsia sõja järel Venemaa võimu alla. -
Aserbaidžaan
Praegune Aserbaidžaani Vabariik tekkis Nõukogude Liidu lagunemise järel 1991. aastal. Mägi-Karabahhi ümber Armeeniaga puhkenud relvakonflikti tulemusena kaotas Aserbaidžaan kontrolli 16% üle oma territooriumist (Mägi-Karabahh ning sellest läände ja lõunasse jäävad alad) ning sai 800 000 sõjapõgenikku okupeeritud aladelt. -
Gruusia
Antiikajal rajati praeguse Gruusia aladele mitu väikest kuningriiki. Kolchise ja Ibeeria kuningriigis kujunes juba 4. sajandi alguses riigiusuks kristlus, mis viis varem domineerinud paganlike mitraismi usuvoolude hääbumiseni. Ühinenud Gruusia kuningriik saavutas suurima poliitilise ja majandusliku mõju perioodil 11. sajandi lõpust 13. sajandi alguseni – eelkõige kuningas Davith IV ja kuninganna Tamari valitsusajal. Seejärel lagunes Gruusia väiksemateks riigikesteks, kaotas oma mõju ning langes järjest mongolite, osmanite ning pärslaste võimu alla. 1783. aastal moodustas Gruusia idaosas asunud Kharthli-Kahhethi kuningriik liidu Venemaa keisririigiga, mis sillutas tee Gruusia järkjärguliseks Venemaaga liitmiseks alates 1801. aastast. Venemaa 1917. aasta revolutsioonide järel saavutas Gruusia aastal 1918 iseseisvuse ning kuulutati välja Gruusia Demokraatlik Vabariik. Kuid 1921. aastal okupeeris Nõukogude Venemaa Gruusia ja liitis selle 1922. aastal Nõukogude Liiduga. 1991. aastal taasiseseisvunud Gruusia kannatas 1990. aastatel majandusraskuste ning kodusõja tõttu. 2003. aastal riigis toimunud võimuvahetuse järel, mis sai tuntuks Rooside revolutsioonina, võttis Gruusia välispoliitikas läänele orienteeritud suuna ning viis läbi mitu majandus- ja poliitilist reformi. -
Liibanon
Liibanoni elanikest on 57% muslimid (35% šiiidid ja 22% sunniidid), 36% kristlased ja 7% druusid (2001). -
Mesopotaamia
Erinevalt ühtsematest Vana-Egiptuse või Vana-Kreeka tsivilisatsioonidest oli Mesopotaamia erinevate kultuuride kogum, mida ühendasid kiri, jumalad ja suhtumine naistesse. -
Süüria
Süüria nimi on pärit Vana-Kreekast, kus nimetusega Σύριοι (Sýrioi) tähistati assüürlasi. Uuemate uurimuste kohaselt viitab Süüria nimi Assüüriale.