Islandi keel

Islandi keel
Islandi keele levila Islandi keel (íslenska; kuni 1973. aastani kirjutati íslenzka) on põhjagermaani keel, mida kõneldakse Islandil.

Selle lähim sugulaskeel on fääri keel. Mingil määral saavad islandi keelest aru ka skandinaavia keelte (norra keel, rootsi keel, taani keel) kõnelejad.

Alates 13. sajandist on islandi kirjakeel muutunud üsna vähe. Seetõttu saavad tänapäeva islandi keele kõnelejad siiani enam-vähem aru kaheksa sajandit tagasi kirja pandud saagade ja Eddade algtekstist. Enamik islandlasi loeb saagasid siiski tänapäeva kirjaviisis ning märkuste abiga.

Vana keelekuju nimetatakse vanaislandi keeleks, sageli ka vanapõhja keeleks, kuigi vanaislandi keel oli vaid üks selle murretest.

Islandi tähestikus on kaks vana tähemärki, mis puuduvad teistest ladinakirjalistes tähestikest: þ (þorn) ja ð (edh), mida hääldatakse nagu inglise täheühendit th vastavalt nagu sõnades thin (helitu häälik) ja this (heliline häälik).

Islandi tähestikus on 32 tähte



''' Aa Áá Bb Dd Ðð Ee Éé Ff Gg Hh Ii Íí Jj Kk Ll Mm Nn Oo Óó Pp Rr Ss Tt Uu Úú Vv Xx Yy Ýý Þþ Ææ Öö

Tähed c (se), q (ku) ja w (tvöfalt vaff) ei ole islandi keelele omased, neid leidub vaid võõrsõnades. Täht z (zeta) islandi keelepildis enam ei esine. Selle koha on täielikult hõivanud s (es).

Keele puhtuse hoidmist peavad islandlased väga tähtsaks. Uute mõistete tähistamiseks leiutatakse omasõnad.
Maa (piirkond)
  • Island
    Sólheimajökulli liustiku sulamine Islandil. Islandi Vabariik on saareriik Atlandi ookeani põhjaosas Gröönimaa, Šotimaa ja Norra vahel. Riigi pealinn on Reykjavík.

    Peaaegu kogu territoorium paikneb Islandi saarel, mis asub Atlandi ookeani keskahelikul ja on vulkaaniliselt aktiivne. Suurt osa Islandist katavad laavaväljad, millest omakorda osa on kaetud liustikega. Inimasustus paikneb suuresti ainult rannikul ja selle läheduses.