Kaart (kartograafia) - Itaalia (Repubblica Italiana)

Itaalia lipp

Itaalia, ametliku nimega Itaalia Vabariik (itaalia keeles Repubblica Italiana), on riik Euroopas.

Itaalia asub 800 km Vahemerre ulatuval saapakujulisel Apenniini poolsaarel. Põhjas moodustavad loodusliku piiri Alpid. Itaaliale kuuluvad Sitsiilia, Sardiinia ja hulk väiksemaid saari.

Põhjas on Itaalial maismaapiir Austria (430 km), Prantsusmaa (488 km), Sloveenia (232 km) ja Šveitsiga (740 km). Rannajoone pikkus on 7600 km. Enklaavina asuvad Itaalia territooriumil iseseisvad San Marino ja Vatikani riigid.

Itaalia pealinn Rooma oli Vana-Rooma tähtsaima linnana sajandeid läänemaailma poliitiline ja kultuuriline keskus. Lääne-Rooma keisririigi kokkuvarisemise järel tungisid Itaaliasse germaanlased, idagoodid, langobardid ja normannid. Hiliskeskaegses Itaalias sai alguse renessanss – vaimne ja kultuuriline murrang Euroopa ühiskonnaelus, kunstis ja kirjanduses, aidates samal ajal kaasa varakapitalistlike suhete tekkimisele linnades. Renessansiajastu silmapaistvaimaks keskuseks kujunes Firenze. 16. sajandil toimunud sõdade järel langes Itaalia oma naabrite Prantsusmaa, Hispaania ja Austria hegemoonia alla. Itaalia ühinemine 19. sajandil liitis sealsed arvukad väikeriigid Itaalia kuningriigiks. Aastal 1922 alguse saanud fašism sai lõpu riigi lüüasaamisega II maailmasõjas. Aastast 1946 on Itaalia vabariik.

2015. aastal oli Itaalia majandus maailmas 12. ja Euroopas 4. kohal. Itaalia inimarengu indeks on 0,872 ja oodatav eluiga 82,4 aastat (2014. aasta seisuga). Itaalia on Euroopa Liidu, NATO, Euroopa Nõukogu ja OECD asutajaliige; samuti G7, ÜRO ja Schengeni viisaruumi liige. Itaalias asub riikidest enim UNESCO maailmapärandi nimistusse kuuluvaid objekte ning riik on turistide külastatavuselt maailmas viiendal kohal.

Itaalia on parlamentaarne vabariik. II maailmasõja järel 1946. aastal riigikorra küsimuses korraldatud referendumil pooldas 54% osavõtnutest vabariiki (ülejäänud monarhiat). Itaalia Põhiseaduslik Assamblee võttis 1947. aasta 27. detsembril vastu uue põhiseaduse, mis kehtestas parlamentaarse demokraatia. Uus põhiseadus jõustus 1. jaanuaril 1948.

Itaalia presidendi valib seitsmeks aastaks parlamendisaadikutest ja maakondade esindajatest koosnev valijatekogu. Presidendiamet on Itaalias pigem tseremoniaalne, ta võib parlamendi ennetähtaegselt laiali saata, nimetada ametisse Ministrite Nõukogu esimehe (peaministri), kinnitada peaministri soovitusel ametisse valitsuskabineti liikmed. Riigi president on Kõrgema Kaitsenõukogu eesistuja ja armee ülemjuhataja.

Riigi kõrgeim seadusandlik organ on kahekojaline parlament, mille mõlemal kojal on võrdsed õigused ja kohustused. Alamkoda ehk Saadikutekoda koosneb 630 valitud liikmest, ülemkoda ehk Senat 315 valitud ja mõnest eluaegsest (määratud) liikmest. Mõlemad kojad valitakse üldistel valimistel ametisse viieks aastaks.

Täidesaatev võim kuulub Ministrite Nõukogule (lihtsustatult valitsusele), mille esimehe nimetab ametisse riigi president.