Heebrea keel
Estri raamat, XVIII saj
Heebrea keel on semiidi keelte Kaanani rühma kuuluv keel.
Seda kirjutatakse heebrea kirjas.
Keeleajalooliselt eristatakse heebrea keele kolme perioodi: muinasheebrea keel, keskheebrea keel ja uusheebrea keel, mis hõlmab ka praegu Iisraelis kõneldava ivriidi.
Heebrea keel on kõigepealt juudi rahva keel selle muistsel iseseisvusajal. Vana heebrea keel on teada põhiliselt Tanahist (Vanast Testamendist). Nimetus "heebrea keel" (לשון עברית, lašon ivrit) on tekkinud hiljem ning Tooras see ei esine. Keelt nimetatakse Jesaja raamatus 19:18 kaanani keeleks ning 2. Kuningate raamatus 18:26 juudi keeleks (judit), sest juba siis laiendati viimast nime kogu rahvale. Uue Testamendi ajal nimetati tolleaegsete, igapäevase kõnekeelena aramea keelt tarvitavate juutide keelt heebrea keeleks. Juute samastati heebrealastega. Aramea keel oli ka Naatsareti Jeesuse emakeel.
Kuni keskajani pidasid kristlased (rääkimata juutidest) heebrea keelt pühaks keeleks. Heebrea keelt kalduti koguni pidama jumalikuks algkeeleks, mis jäi Paabeli segadusest puutumata ning kätkeb seetõttu veel jumalikke saladusi, jms.
Reformatsioon pööras pühakirja tekstile erilist tähelepanu, mistõttu kristlased hakkasid heebrea keelt intensiivselt teaduslikult uurima. Sellega hakati müüdilistest tõlgendustest distantseeruma. Valgustusajal käivitunud piiblikriitika tegi heebrea keele erilisele austamisele lõpu.
Osa heebreakeelseid Toora tekste kuulub kogu keeleajaloo kõige vanemate mälestiste hulka, sest nad on pärit umbes samast ajast kui foiniiklaste poolt kasutusele võetud esimene häälikkiri ning kirjutati selles üles.
Sajandite jooksul toimusid heebrea keelega muutused, kuni ta lõpuks käibekeelena välja suri. Ta elas siiski edasi õpetlaste keelena ja sakraalkeelena. Et heebrea keel oli juutide püha keel, ei langenud ta kunagi unustusse. Tänapäeva heebrea keel (ivriit) põhineb vanal heebrea keelel.
Heebrea keel on semiidi keelte Kaanani rühma kuuluv keel.
Seda kirjutatakse heebrea kirjas.
Keeleajalooliselt eristatakse heebrea keele kolme perioodi: muinasheebrea keel, keskheebrea keel ja uusheebrea keel, mis hõlmab ka praegu Iisraelis kõneldava ivriidi.
Heebrea keel on kõigepealt juudi rahva keel selle muistsel iseseisvusajal. Vana heebrea keel on teada põhiliselt Tanahist (Vanast Testamendist). Nimetus "heebrea keel" (לשון עברית, lašon ivrit) on tekkinud hiljem ning Tooras see ei esine. Keelt nimetatakse Jesaja raamatus 19:18 kaanani keeleks ning 2. Kuningate raamatus 18:26 juudi keeleks (judit), sest juba siis laiendati viimast nime kogu rahvale. Uue Testamendi ajal nimetati tolleaegsete, igapäevase kõnekeelena aramea keelt tarvitavate juutide keelt heebrea keeleks. Juute samastati heebrealastega. Aramea keel oli ka Naatsareti Jeesuse emakeel.
Kuni keskajani pidasid kristlased (rääkimata juutidest) heebrea keelt pühaks keeleks. Heebrea keelt kalduti koguni pidama jumalikuks algkeeleks, mis jäi Paabeli segadusest puutumata ning kätkeb seetõttu veel jumalikke saladusi, jms.
Reformatsioon pööras pühakirja tekstile erilist tähelepanu, mistõttu kristlased hakkasid heebrea keelt intensiivselt teaduslikult uurima. Sellega hakati müüdilistest tõlgendustest distantseeruma. Valgustusajal käivitunud piiblikriitika tegi heebrea keele erilisele austamisele lõpu.
Osa heebreakeelseid Toora tekste kuulub kogu keeleajaloo kõige vanemate mälestiste hulka, sest nad on pärit umbes samast ajast kui foiniiklaste poolt kasutusele võetud esimene häälikkiri ning kirjutati selles üles.
Sajandite jooksul toimusid heebrea keelega muutused, kuni ta lõpuks käibekeelena välja suri. Ta elas siiski edasi õpetlaste keelena ja sakraalkeelena. Et heebrea keel oli juutide püha keel, ei langenud ta kunagi unustusse. Tänapäeva heebrea keel (ivriit) põhineb vanal heebrea keelel.
Maa (piirkond)
-
Iisrael
Pilvekosk Negevi kõrbes Iisraelis Iisrael on riik Aasias Vahemere rannikul Lähis-Idas. Iisraeli naaberriigid on Jordaania, Süüria, Liibanon ja Egiptus ning piiratud autonoomiaga Palestiina.